Uute prillide saamine või prilliretsepti muutmine peaks nägemise selgemaks muutma, kuid esimestel päevadel võib sellega kaasneda ootamatu ja veidi uimane tunne. Paljud prillikandjad kirjeldavad seda kui kerget pearinglust, ruumitaju häirumist või isegi iiveldust.
See ebamugavustunne on tegelikult täiesti loomulik füüsikaline ja neurobioloogiline reaktsioon. Prilliklaasid ei muuda ainult pildi teravust, vaid mõjutavad ka seda, kuidas aju maailma liikumist ja ulatust tõlgendab.
Seda nähtust põhjustavad peamiselt kolm tegurit, mis on seotud silmade optika ja aju koostööga.
Ääreala moonutused ja „pildi ujumine“
Prilliklaas on kumer pind, mille korrigeeriv toime on kõige tugevam ja täpsem klaasi keskosas. Mida rohkem vaatame klaasi keskpunktist kõrvale, seda enam puutume kokku optiliste moonutustega, nagu tünn- või padjakujuline moondus ning valguse murdumisest tingitud prismaatilised efektid.
Kui pöörate pead, võivad need äärealade moonutused põhjustada staatiliste objektide, näiteks uksepiitade või seinte, näilist paindumist ja nihkumist. Seda lainetavat efekti nimetatakse pildi ujumiseks (image swim).
Kuna meie aju eeldab, et ümbritsev ruum ja seinad püsivad pead pöörates paigal, tekitab selline kunstlik liikumine kiiresti ruumilise konflikti, mis võib väljenduda pearinglusena.
Häiritud silma ja pea koostöö
Inimese kehal on suurepärane sisseehitatud pildistabilisaator, mida nimetatakse vestibulookulaarseks refleksiks (VOR). Kui pöörate pead paremale, liiguvad silmad automaatselt sama kiiresti vasakule, et hoida võrkkestale langev pilt stabiilsena.
Kui paneme ette uued korrigeerivad läätsed, muudavad need pildi suurust: miinusklaasid vähendavad ja plussklaasid suurendavad seda. See väike muutus tähendab, et muutub ka valguse liikumise kiirus üle võrkkesta.
Pead pöörates ei liigu pilt enam ootuspärase kiirusega ning tekib võrkkesta libisemine (retinal slip). Aju registreerib selle väikese viivituse või liigse kiiruse signaalina, et ümbrus liigub või kõigub. Tulemuseks võib olla tasakaalutunne ja pearinglus.
Seda on kinnitanud ka teadusuuringud. California Ülikooli Berkeleys ja Meta Reality Labsi teadlaste tehtud uuringus kandsid osalejad läätsi, mis vähendasid kujutist vaid 2% ja 4%. Isegi nii väikesed muutused tõid osalejatel igapäevaste tegevuste ajal kaasa märkimisväärse pearingluse ja näilise liikumise taju ehk oscillopsia.
Seega pole pearinglus pelgalt kujutlusvõime vili, vaid reaalne füüsiline reaktsioon pildi suuruse muutusele.
Rongirööbaste efekt ehk kuidas aju reaalsust korrigeerib
Õnneks on see ebamugavustunne ajutine. Tänu neuroplastilisusele on meie aju võimeline end ümber programmeerima. Paari päeva kuni nädala jooksul kohaneb aju uue visuaalse infoga, õpib korrigeerima vestibulookulaarset refleksi ja ignoreerima klaasi äärealade moonutusi.
Seda kohanemist saab võrrelda rongirööbaste lähedale elama asumisega. Alguses võib mööduvate rongide müra tunduda talumatu ja teid isegi üles äratada. Mõne aja möödudes ei pane te seda aga enam tähele. Rongid sõidavad endiselt mööda ja müra on füüsiliselt olemas, kuid aju on õppinud selle teadvusest välja filtreerima.
Sama toimub ka uute prillidega: füüsilised moonutused klaasi äärtes jäävad alles, kuid aju õpib need vaatest välja filtreerima ja ehitab teie jaoks uuesti üles stabiilse maailma, kus uksepiidad on taas sirged.
Kohanemise kiirus ja täielikkus sõltuvad nii prilliklaaside tüübist kui ka inimese individuaalsetest omadustest. Oluline on anda endale aega ja vajadusel uute prillidega harjuda järk-järgult, lubades ajul rahulikult oma ruumikaarti uuendada.
