Sõjaväelendurite ja eriüksuste liikmete jaoks ei ole hea nägemine pelgalt mugavus. Nõudlikes tingimustes peab nägemine olema usaldusväärne ka siis, kui prillid või kontaktläätsed võivad muutuda takistuseks. Just seetõttu on nägemise laserkorrektsiooni võimalusi USA sõjaväes põhjalikult uuritud ja kasutatud juba aastakümneid.
Sõjaväelendurite, eriüksuste liikmete ja teiste nõudlikes tingimustes töötavate inimeste jaoks on hea nägemine otseselt seotud töövõime ja ohutusega. Prillid võivad puruneda, kaduda või uduseks minna ning kontaktläätsede kasutamine ei pruugi välitingimustes olla praktiline.
See on üks põhjus, miks USA kaitseministeerium käivitas 2001. aastal Warfighter Refractive Eye Surgery Programi, mille eesmärk oli vähendada sõjaväelaste sõltuvust prillidest ja kontaktläätsedest ning parandada nende valmisolekut erinevateks ülesanneteks. Programm oli algselt suunatud muu hulgas eriüksustele ning laienes hiljem ka teistele tegevväelastele ja sõjaväelenduritele. USA sõjaväes kasutatakse tänapäeval erinevaid nägemise korrigeerimise meetodeid, sealhulgas PRK-d ja LASIK-ut, ning mõnes keskuses ka SMILE-protseduuri.
Miks pakuvad just lapivabad pinnapõhised meetodid selles kontekstis erilist huvi?
LASIK ja pinnapõhine laserprotseduur erinevad eelkõige ühe olulise detaili poolest.
Nägemise laserkorrektsiooni eesmärk on muuta sarvkesta kuju nii, et valgus koonduks silmas õigesse kohta ja nägemine muutuks teravaks.
LASIK-u puhul luuakse sarvkesta sisse õhuke lapp ehk flap. See tõstetakse protseduuri ajaks üles, laser korrigeerib selle all olevat sarvkesta ning seejärel asetatakse lapp tagasi.
Pinnapõhise protseduuri, näiteks PRK või tänapäevase transepiteliaalse PRK puhul sellist sarvkestalappi ei tehta. Nägemist korrigeeritakse sarvkesta pinnal.
Just see erinevus on oluline olukordades, kus inimese silmad võivad olla tavapärasest suurema füüsilise koormuse või traumariski all.
USA sõjaväe enda materjalides kirjeldatakse nii PRK-d kui ka LASIK-ut tõhusate nägemise korrigeerimise võimalustena. Seega ei ole õige väita, et tänapäeva USA sõjavägi LASIK-ut üldiselt ei aktsepteeri. Näiteks USA õhuväe meditsiinilistes juhistes on nii PRK kui ka LASIK loetletud aktsepteeritud sarvkesta refraktiivkirurgia protseduuride hulgas ka lennunduse ja teatud eriülesannete puhul, kui kandidaat vastab kehtestatud nõuetele.
Samas on pinnapõhisel meetodil üks selge struktuurne erinevus: sarvkestale ei looda lappi.
Miks on sarvkesta struktuuri säilitamine oluline?
Sarvkest ei ole lihtsalt läbipaistev „aken“ silma ees. Selle kuju ja struktuurne stabiilsus mõjutavad otseselt nägemise kvaliteeti.
Kuna LASIK-u käigus luuakse sarvkestalapp ja laser töötab selle all olevas koes, mõjutab protseduur sarvkesta struktuuri teistmoodi kui pinnapõhine ablatsioon.
Pinnapõhise protseduuri puhul lappi ei moodustata. See tähendab ka seda, et puuduvad just sarvkestalapiga seotud võimalikud tüsistused.
Selline omadus on arusaadavalt oluline inimestele, kelle töö või elustiiliga kaasneb suurem füüsilise trauma võimalus. Siia võivad kuuluda lisaks sõjaväelastele näiteks kontaktspordiga tegelejad, päästjad ja väga aktiivse eluviisiga inimesed.
Mida näitavad uuringud sarvkesta ektaasia kohta?
Üks refraktiivkirurgia haruldasi, kuid tõsiseid võimalikke tüsistusi on sarvkesta ektaasia. Selle korral muutub sarvkest aja jooksul nõrgemaks, õheneb ja hakkab ettepoole kummuma, mis võib põhjustada ebaregulaarset astigmatismi ning nägemise halvenemist.
- aastal avaldatud teadusülevaates hinnati operatsioonijärgse ektaasia esinemissageduseks silmades, kus enne protseduuri ei olnud tuvastatud teadaolevaid riskitegureid:
- PRK järel ligikaudu 20 juhtu 100 000 silma kohta;
- LASIK-u järel ligikaudu 90 juhtu 100 000 silma kohta.
Nende hinnangute põhjal oli kirjeldatud ektaasia esinemissagedus LASIK-u järel umbes 4,5 korda suurem kui PRK järel. Samas tuleb rõhutada, et ektaasia on mõlema protseduuri puhul haruldane ning inimese tegelik risk sõltub muu hulgas sarvkesta paksusest, kujust, korrigeeritava refraktsioonivea suurusest ja teistest individuaalsetest teguritest.
Just seepärast on enne nägemise laserprotseduuri väga oluline põhjalik sobivusuuring.
Tänapäevane pinnaprotseduur erineb oluliselt varasemast PRK-st
Pinnapõhist laserkorrektsiooni on kasutatud aastakümneid, kuid tehnoloogia on selle aja jooksul märkimisväärselt edasi arenenud.
Traditsioonilise PRK puhul eemaldati sarvkesta kõige pindmine rakukiht enne laserkorrektsiooni mehaaniliselt või alkoholi abil. Sellega kaasnes tavaliselt LASIK-uga võrreldes aeglasem esmane taastumine ja esimestel päevadel rohkem ebamugavust.
Tänapäevase transepiteliaalse PRK puhul saab nii epiteeli eemaldamise kui ka nägemist korrigeeriva osa teha laseriga ühe protseduuri käigus.
KSA Silmakeskuses kasutatava Flow3 lõikevaba laserprotseduuri juures kasutatakse samuti pinnapõhist ja lapivaba lähenemist. Protseduuri oluline erinevus LASIK-ust on see, et sarvkesta ei lõigata lappi.
Kaasaegsed laserplatvormid kasutavad lisaks silma jälgimise ja laserimpulsside paigutamise tehnoloogiaid, mille eesmärk on muuta korrigeerimine võimalikult täpseks ja sarvkesta pind võimalikult ühtlaseks.
Uuemates Smart Pulse Technology abil tehtud transepiteliaalse PRK uuringutes on kirjeldatud head refraktiivset täpsust ja ohutusprofiili. Paranemine toimub siiski järk-järgult ning pinnakihi taastumine võtab tavaliselt mitu päeva.
Miks on sõjaväe kogemus tavainimese jaoks huvitav?
USA sõjaväe huvi nägemise laserkorrektsiooni vastu näitab hästi, kui oluline võib prillidest ja kontaktläätsedest sõltumatus olla olukordades, kus nägemisele esitatakse väga kõrgeid nõudmisi.
USA kaitseministeeriumi andmetel on refraktiivkirurgia programmi eesmärk olnud muu hulgas parandada sõjaväelaste valmisolekut ning vähendada probleeme, mida prillid ja kontaktläätsed võivad missioonidel põhjustada. Prillid võivad näiteks kaduda, puruneda või uduseks minna ning kontaktläätsedega kaasneb nakkusrisk.
Sarnaseid, ehkki vähem äärmuslikke olukordi kohtame ka tavaelus. Sport, ujumine, matkamine, reisimine ja füüsiline töö on vaid mõned näited olukordadest, kus prillidest või kontaktläätsedest sõltumatus võib anda märgatavalt rohkem vabadust.
Lapivaba ei tähenda, et üks protseduur sobib kõigile
LASIK, PRK, transepiteliaalne PRK, SMILE ja teised nägemise korrigeerimise meetodid on kõik erinevate tugevuste ja piirangutega.
Ka USA sõjaväe praktika kinnitab, et küsimus ei ole ühe meetodi kuulutamises kõigist teistest paremaks. Sõjaväe laserikeskustes valitakse protseduur inimese silmade, tööülesannete ja ohutusprofiili põhjal ning kasutusel on mitu erinevat tehnoloogiat.
Sama põhimõte kehtib ka tavapatsiendi puhul.
Kõige olulisem küsimus ei ole seega „milline laserprotseduur on maailma parim?“, vaid milline meetod on konkreetse inimese silmade jaoks kõige sobivam ja ohutum.
Selle saab välja selgitada põhjaliku sobivusuuringu käigus, kus hinnatakse muu hulgas sarvkesta kuju ja paksust, nägemisteravust, refraktsiooniviga ning silmade üldist tervist.
USA sõjavägi on kasutanud nägemise laserkorrektsiooni üle kahe aastakümne, sest prillidest ja kontaktläätsedest sõltumatus võib anda nõudlikes tingimustes olulise praktilise eelise. Kasutusel on nii LASIK, PRK kui ka teised meetodid, kuid pinnapõhisel laserkorrektsioonil on üks oluline omadus: sarvkestale ei looda lappi.
Teaduskirjanduses on PRK-d seostatud ka LASIK-ust madalama operatsioonijärgse sarvkesta ektaasia esinemissagedusega, kuigi tegemist on mõlema protseduuri puhul haruldase tüsistusega ja individuaalne risk sõltub paljudest teguritest.
Just lapivaba lähenemine, kaasaegse lasertehnoloogia täpsus ja põhjalik patsiendivalik muudavad pinnapõhised meetodid huvipakkuvaks mitte ainult sõjaväelastele või tippsportlastele, vaid kõigile, kelle jaoks on oluline aktiivne ja prillidest sõltumatu elu.
