Silmaopi päevik: Kuidas ma laserprotseduurist taastusin?

Autor: Kadi Kolk

Kuna sain oma esimesed miinusprillid juba 3. klassis, siis olen maailma kogenud kas uduselt, läbi prilliklaasi või läätsede pea 25 aastat. Käisin KSA silmaopil eelmise aasta oktoobris ning täna näen sama teravalt kui kotkas. See on mu elu üks parimaid otsuseid. Seetõttu otsustasin oma laserprotseduuri teekonda dokumenteerida — oma kogemuse samm-sammult kirja panna ning teistega jagada.

Mis ajendas mind silmaoppi tegema?

Kuna minu töö kommunikatsioonivaldkonnas hõlmab palju arvutiekraanil kirjutamist ja lugemist, siis väsisid mu silmad jube tihti ära ning niisutavad silmatilgad olid mu tööpäeva osa. Lisaks, aktiivse inimesena oli mul prillide või läätsedega alati mingi mure. Küll läksid prillid saunas uduseks, küll libisesid nad joogatunnis ninalt ära. Viimane piisk karikas oli eelmisel aastal Aasias, kui mul surfitunnis lääts merevetes ära kadus, misjärel pidin oma tegevuse katki jätma ja koju varuläätsele järele jooksma. Kui ma siis tabasin end metsiku liiklusega sõiduteed ületades abitult taipamas, et tegelikult ma jääksin ilma prillide või läätsedeta lihtsalt auto alla, otsustasin, et aitab ja panin aja silmauuringule.

Miks otsustasin päevikut pidada?

Laseroperatsioon on mul mõttes mõlkunud viimased 10 aastat. Peamine põhjus, miks ma nii pikalt hoogu võtsin, oli hirm. Minu suurim hirm oli valu operatsiooni ajal, kuivõrd ma kujutasin elavalt ette, kuidas arst skalpelliga mu silmas surgib või silma pooleks lõikab nagu “Andaluusia koera” filmis. Teisalt ei saanud ma peast ära mõtet: “Appi, mis siis saab, kui ma pimedaks jään?!” Suundusin seega guugeldama ja vastuseid püüdma erinevatest foorumitest, kuni sain julgustust ühest Redditi vestlusest, kus silmaopil käinud oma kogemust jagasid. Sain sealt päris inimeste vastused minu küsimustele — see aitas mul otsustada protseduuri meetodi ning võttis maha ebaratsionaalse hirmu. See oli motivaatoriks dokumenteerida ka enda silmaopi kogemus päevikusse, et aidata neid, kel on küsimusi operatsiooni kulu ja taastumise osas.

Diskleimer

Olgu öeldud, et kuna ma esimesed kaks nädalat praktiliselt lähedale ei näinud ning arvutis trükkimine ei tulnud kõne allagi, siis kirjutasin käsitsi tahvelarvutisse või salvestasin mõtted helisalvestisse, mille hiljem tekstiks tegin.

Protseduuripäev ehk päev 0 (22.10.24)

Täna on esimene KSA silmaoperatsiooni järgne päev. See on olnud mu unistus juba 5 aastat.

Üliveider on käsitsi kirjutada, kuna olen harjunud ekraanil kirjutama. Dokumenteerin siin oma taastumist samm-sammult – see hoiab mind tegevuses ja võib hiljem kellelegi teisele abiks olla.

Tänaseni oli mu nägemine umbes: Vasak –4, Parem –3.5.

Operatsioonimuljed:

• See oli ülikiire, hetkest, mil Schwindi masina alla pikali heitsin, kestis see kõik kokku kuskil 15 min.
• Mu silmad jooksid pidevalt vett – silmatilkasid pandi hästi palju.
• Mäletan, kuidas Ants pühkis enne laseri kasutamist justkui kojamehega mu silmade pinda.
• Kui laser töötas, ei tundnud ma mitte midagi, kuulsin ainult laseri häält ja tundsin hästi kerget sarvkesta põlemise lõhna.
• Kõige ebamugavam oli silmalaugude avajate paigaldamine, aga see käis kähku.

Valu – päev 0:
Kell on 12:23, operatsioonist on möödas 1h45min. Tunnen veidi kraapimist silmades, pole eriti hull. Panen silmatilku iga ~15 minuti tagant.

Pärast oppi tundus, nagu oleks ripsmed silmas. Sellised pisikesed udemed, mida kätte ei saa. Nüüd tundub juba parem.

Nägemine – päev 0:
Kell on 12:26 ja ma juba näen paremini kui enne. Lähedale samas üldse ei näe.
Selline tunne on, nagu mul oleks silmas läätsed, mis on mustad või prillid on udused ja sõrmejälgi täis.

Õhtul enne magamaminekut:
Silmad on palju kuivemad. Niisutan neid harvemini, nüüd umbes iga ~30 min tagant.
Üks silmatilk kipitab rohkem.
Õhtu jooksul veidi valulik, skaalal umbes 2,5/10, aga talutav. Ei võtnud valuvaigistit ega rahustit.

Esimene päev (23.10.24)

Esimene päev pärast oppi.

Tegin hommikul kiire jalutuskäigu.

Nägemine – päev 1:

Näen hommikul vasaku silmaga paremini.
Parem silm on endiselt udune nagu eile.
Üldiselt on imeline, et ma juba teravamalt näen.

Valu – päev 1:

Magasin hästi ja uni oli sujuv.
Hommikul tundsin silmades valu, nagu midagi oleks pidevalt silmas.
Uus nähtus: silmist lahiseb pisaraid, eriti vasakust.
Valgustundlikkus on väga kõrge.

Üldmulje:

• Oluliselt vähem valus, kui arvasin.
• Närvivalu, mida mäletan noorena kogetud silmapõletikust, peaaegu pole.
• Kell on 12:40 ja nutan mõlemast silmast pidevalt. Väga veider tunne. Lähme nüüd Cyriliga jalutama.

Kolmas päev (25.10.24)

Kell on 20:43. Vahepeal oli võimatu kirjutada.
Kolmapäeva öö ja terve neljapäev olid väga valusad. Eilne öö oli valu mõttes 9/10. Valuvaigistid ja rahustid läksid käiku.

Nägemine – päev 3:

Ma näen lähedale veidi paremini, ma suudan midagi oma telefoniekraanilt aru saada.
Käisin jalutamas.
Tunnen, et parem silm on udusem kui vasak.

Valu – päev 3:

Silmad veel veidi hellad, eriti pärast silmatilku, aga täna on siiamaani parim päev.
Selline tunne on, et ma ärkasin just uuesti ellu.

Neljas päev (26.10.24)

Valu – päev 4:

Täna on juba 4. päev ja ma lõpuks näen lugeda, mida kirjutan.
Igapäevased tegevused on juba väga sujuvad.
Silmas on kerge ebamugavus, nagu läätsed oleksid olnud terve päeva silmas või midagi sarnast. Aga see ei häiri väga, arvestades sellega, mis ma eelmistel päevadel tundsin.

Nägemine – päev 4:
Lähedale näen ja suudan lugeda pabertahvlilt oma teksti.
Täna jalutasin 1,5h Kalaranda ja tagasi – nägin juba paremini kui eile.

Senine kokkuvõte:

• Päev 0, 22.10 – silmad on valgustundlikud, kerge kraapimine
• Päev 1, 23.10 päeval – silmad muutuvad tundlikumaks, silmad toodavad rohkem pisaraid, silmis kraabib
• Päev 1, 23.10 öösel – silmist jookseb pisaraid, ebamugav tunne ja terav kraapimine, ilma valuvaigistita/Xanaxita on magamine võimatu
• Päev 2, 24.10 – terve päev on silmi võimatu lahti teha, eriti ebamugav, nagu tahaks silmamunad peast välja kraapida
• Päev 3, 25.10 hommik – saan juba vaikselt silmi lahti teha, jalutama minna ja saan üksinda hakkama
• Päev 4, 26.10 – tavaline päev, saan ise süüa teha, jalutada, lähedale lugeda

Nägemine – päev 4:
Ma veel ei fokusseeri hästi mõlema silmaga ja parem silm tundub nõrgem.
Ootan esmaspäeva, kui Ants eemaldab läätsed ja hindab mu nägemist.

Nädal hiljem — Päev 7 (29.10.24)

Nädal on opist möödas. Täpselt nädal aega tagasi ootasin kabineti ukse taga silmaoppi. Eile oli mul kerge mase, kuna ma ei saa veel tavarütmi naasta ja peas toimub korraga päris palju. Silmadega on nii, et ma näen siiani topelt, nii lähedale kui kaugele.

Nägemine – päev 7:
Ma näen kõiki asju virvendusega, mis tähendab, et kõik paistab 3D-s ja udune.
Kaugele näen juba palju paremini kui enne, kõik on kontrastsem.
Endiselt on üldpilt ikka udune.
Nagu üks mees kuskil kirjutas, näevad tähed näevad välja umbes nii:

Valu – päev 7:
Hetkel ei tunne valu ega ebamugavust.
Pole kuivust.
Õhtuks silmad õrnalt sügelevad, aga see on köömes.

Kümnes päev (1.11.24)

Kell on 15:05. Istun arvuti taga ja mu arvuti resolutsioon on suur ja teksti suurus on 150%.
Samas endiselt on tekst udune. Operatsioonist on möödas täpselt 10 päeva.

Veits veider, aga iga kord, kui ma ekraanilt teksti loen või detaile lähemalt vaatan, tekib tunne, justkui mu silmakoopa lihased teeksid rasket trenni ja tõstaksid hantleid. See omakorda tekitab oimukohtades pinget.
Selline tunne on, et iga kord, kui ma midagi loen, tõmbuvad silmalihased kokku.

Üle kahe nädala hiljem — Päev 16 (7.11.24)

Kiire ülevaade silmadest. Opist on nüüd möödas üle kahe nädala.

Ülevaade silmanägemisest:

• 2.–3. novembril nägin lähedale veel väga uduselt.
• 4.–5. novembril hakkas nägemine hakkas vaikselt paranema.
• Eile, 6. novembril märkasin esimesi selgushetki telefoni vaadates.
• Täna on mu ekraan endiselt zoomitud 125%-ni, aga näen arvuti monitori lähedalt juba selgelt. Vasak sil sai teravuse kiiremini kätte, aga täna tunduvad mõlemad võrdsed.

Valu – päev 16:
Valgustundlikkus on kadunud. Õue minnes panen prillid ette vaid pimedas, kuna autotuled on eriti agressiivsed.
Silmakuivust enam üldse ei ole. Nädalavahetusel ja nädala alguses tundsin kerget kriipimist, aga alates eilsest panen niisutavaid silmatilku kogu aeg, tundub, et see teeb silmadele pigem head ja aitab väsimuse vastu.

Ärevus:
Kui nädal pärast oppi nägin ma kõike topelt ja 3Ds, mis tekitas veidi ärevust, siis täna on palju parem seis.
Ma tunnen end vähem ärevana, kuna mu silmanägemine muutub aina paremaks. Nii lähedale kui kaugele.
Mu suurim mure oli seotud sellega, et ma lähedale üldse ei näinud, kuid nüüdseks on parem.

Üle kuu aja hiljem — Päev 39 (30.11.24)

Kiire ülevaade silmadest. Opist on nüüd möödas üle kuu.

Nägemine – päev 39:
Mu silmanägemine lähedale ja kaugele on oluliselt paranenud. Olen saanud normaalsete tegevuste juurde naasta.
Panin telefoniekraani suuruse tagasi normaalseks, arvutis pean endiselt teksti suurendama, kuna see on veits kaugel. Panin Chrome’i sätetes suuruseks 125%.
Pisikest teksti kaugelt väga ei näe, aga eelmisel nädalal käisin esimest korda kinos ja nägin kõike super hästi.
Täna on vasak silm veidi naljakas, näen natuke halvemini.

Kuivus – päev 39:
Ma ei saa kuivade silmade üle kurta. Kui ma läätsi kandsin, olid mu silmad palju kuivemad, seega ei ole see isegi võrreldav. Läätsi kandes oli mul kogu aeg tunne, et midagi on silmas.
Hommikuti või väsinuna on mu silmad veidi kuivemad, aga see ei häiri.
Rohkem ei olegi midagi justkui. Midagi häirivat ei ole ja silmatilku kasutan regulaarselt.

Kaks kuud hiljem — päev 60 (29.01.2025)

Täpselt 60 päeva on opist möödas.

Silmanägemine tundub ideaalne, ma näen kõike. Ma viimati nägin nii teravalt vist 8-aastaselt.

Prillide/läätsedega ei anna võrreldagi – ma näen end ümbritsevat elu viimaks 360 kraadi alt! Tunnen end palju enesekindlamalt. Elu muutus just palju lihtsamaks. Ärkan hommikuti üles, hüppan voodist välja ja …PÕMM! Päev alaku.

Nägemine – päev 60:
Ma näen kaugele ja lähedale peaaegu kõike.
Mu lähedale nägemise oskus on veidi vähenenud, lühinägelikuna ma suutsin ikka väga lähedale näha. See ilmselt ei olnud normaalne ja kaasus müoopiaga.
Detsembris nägin veel umbes poolteist kuud halosid, mida tekitasid pimedas autotuled või valgusfoorid.

Kuivus – päev 60:
Mu silmad ei ole peaaegu üldse enam kuivad või väga harva.
Detsembris olid silmad vahepeal kuivad, kuid täna on palju parem.
Panen endiselt silmatilku 1x päevas — otseselt ei ole vajadust, aga pigem hoian silmad igaks juhuks niisked. Olen hetkel Miamis ja siin on päris palav.

Rähm – päev 60:
Mõnikord hommikuti on silmades veidi kleepuvat kollakat rähma, aga see on pigem harv nähtus.

Detsembris käisin esimest korda Šveitsis suusatamas ilma prillide/läätsedeta. Kuidas ma küll enne hakkama sain?! Elu on ikka väga palju parem peale silmaoppi.

Pool aastat hiljem (22.04.2025)

Täna möödub silmaopist täpselt 6 kuud. Käisin just KSA silmakontrollis optometristi juures. Tuleb välja, et ma näen väga hästi, kummagi silmaga 120% ja koos kahe silmaga 150%. Kuivust ei ole, halosid ka mitte. Tundub, kogu see sõit läks täiega asja ette.

Vahepeal tundub naljakas mõelda, et ma enne KSA operatsiooni ei kogenud tegelikult maailma oma silmadega, vaid läbi prillide. Mis mu elus täna teistmoodi on?

5 suurimat muutust nägijana:

1. Ma ärkan hommikul üles, avan silmad… ja näen! Enam ei pea pimedas prille kobama.
2. Ma ei pea enam “igaks juhuks” SOS läätsi kaasas kandma ega enne reisile minekut läätsi üle lugema.
3. Ma ei pea enam diivanile istudes hinge kinni hoidma, kas ma just istusin oma prillid puruks.
4. Ma tunnen end viimaks nagu kala vees ja hakkasin ujumistrennis käima.
5. Ma viimaks näen maailma 360-kraadise nurga alt, üle vasaku ja parema õla.