Hanna-Maria: Nüüd saan hea nägemise tõelisest väärtusest aru

Hanna-Maria Laaneti elu on justkui värvikas mosaiik – ta on kirglik veinisõber, pühendunud ema ja ettevõtja, kes veab koos abikaasaga pereettevõtet Veiniateljee. Veiniarmastus viis ta õpingutele Prantsusmaale ja edaspidi ettevõtlusesse, kus ta on leidnud võimaluse ühendada oma töö ja hobi. Hanna-Maria, kes on aastaid prille kandnud, otsustas hiljuti teha suure muutuse ja loobuda igapäevastest nägemisabivahenditest. See otsus avas talle uue maailma, kus igapäevased toimetused on muutunud vabamaks ja elamusterohkemaks.

Vabastav vaade – elu ilma prillideta

Juba noorena prille kandma hakanud Hanna-Maria oli harjunud nägema maailma läbi klaaside. Prillid olid tema jaoks mitte ainult nägemisabivahend, vaid ka osa isiklikust stiilist. “Mulle tegelikult meeldis prille kanda – minu jaoks oli see osa minu isiksusest või vahel asendas isegi mingil määral meiki,” meenutab Hanna-Maria. Kuid prillidega kaasnesid ka ebamugavused, eriti suvel, kui päikeseprillide ja tavaliste prillide vahel tuli pidevalt vahetada. “Nagu Eestis ikka, kord on päike väljas, siis jälle pilve taga – prillikarp välja, tavalised prillid karpi, teised ette,” kirjeldab ta.

Kontaktläätsed pakkusid ajutist leevendust, kuid ka need muutusid ajapikku ebamugavaks ja tekitasid silmade kuivust. Lisaks sellele tekitasid prillid ja läätsed Hanna-Mariale lisastressi aktiivsetes tegevustes nagu tennis, mida ta armastab mängida ja kus osaleb tihti ka turniiridel ning laagrites.

Pidev prillide alla vajumine oli tavaline, eriti kui kanda suuremaid raame. Hanna-Maria meenutab, kuidas ta pidevalt prille ninal üles lükkas, mis ajendas sõpru teda jäljendama. “Lõpuks oli juba päris tüütu,” naerab ta tagasi mõeldes.

Prillikandmine koos väikelapsega on tülikas

Otsus nägemist korrigeerida sai Hanna-Marial tõelise tõuke pärast lapse sündi. Prillide kandmine, mis varem tundus lihtsalt stiilne ja iseloomulik, muutus üha tülikamaks. “Kui laps sündis, tundsin ruttu, et vajan paremat nägemist. Laps tahtis prille pidevalt katsuda ja eest kakkuda ning klaasid olid alatihti mustad ja raamid katki,” meenutab Hanna-Maria. Ta oli juba mõnda aega mõelnud nägemise korrigeerimisele ja kui elu väikese lapsega tõi kaasa uued väljakutsed, sai otsus klaarimaks.

Why KSA?

Juba aastaid oli Hanna-Maria KSA kliinikust mööda sõites mõelnud, et äkki astuks sisse ja uuriks variante. Otsus ei olnud kunagi kinnisideeks, kuid prillide ja läätsede igapäevane kandmine hakkas ajapikku tüütama.

Viimase tõuke andis tennisekaaslase personaalne kogemus ja soovitus ning see tõi Hanna-Maria meie ukseni, kus esialgne uudishimu ja silmade ülevaatus muutus kindlaks otsuseks protseduurile tulla.

Protseduuriieelne uuring ja positiivne kogemus kliinikus viisid selleni, et Hanna-Maria pani ennast kohe kirja. “Ma polnud päris veendud veel, et operatsiooni ära teen, aga uuringu lõpus saigi juba kirja pandud esimene vaba aeg,” meenutab ta.

Taastumisest uue nägemiseni: kiire ja sujuv

Hanna-Maria meenutab, et esimene nädal pärast taastumist oli ilmselt kõige keerulisem, kuna alguses läks nägemine veidi halvemaks. Samas oli see hea aeg iseendale — jalutamas käimiseks, kodu korrastamiseks ja lihtsalt puhkamiseks. Nädala möödudes hakkas nägemine iga päevaga jõudsalt paranema ja muutus väga kiiresti lausa ideaalseks. Nädal pärast protseduuri tundsin, et minu nägemine oli taastunud ning isegi parem kui kunagi varem,” rääkis ta.

Kolm nädalat pärast protseduuri oli Hanna-Maria juba tagasi oma tavapärastes toimetustes ning tundis, et näeb nagu kotkas. Kiire taastumine ja suurepärased tulemused tõid uue vabaduse ja kindlustunde, mis mõjutasid positiivselt kogu tema elukvaliteeti. Üks esimesi asju, mida ta märkas, oli detailide selgus. “Iga hommik vaatasin aknast välja, et testida oma uut nägemist,” meenutas Hanna-Maria. Ta rõõmustas, et sai nüüd vaadata tänavasilte ja reklaame selgelt ja kaugelt.

Uus vabadus

Lisaks tavalistele argitegevustele tõi taastumine kaasa ka uued võimalused sportimiseks ja aktiivseks eluviisiks. Kirgliku tennisemängijana nautis ta eriti seda, et sai treeningutel ja turniiridel osaleda prillide või kontaktläätsede pärast muretsemata.

Protseduuriijärgne elu tõi kaasa ka mugavused, mida Hanna-Maria varem ei osanud hinnata. Näiteks päikeseprillide kandmine muutus lihtsamaks: “Läksin ja vahetasin oma lemmikpäikeseprillide optilised klaasid tavaliste vastu. Nüüd saan neid alati kanda, ilma et läätsed seda kuidagi segaksid.”

Hanna-Maria jagab ka oma julgustavaid mõtteid neile, kes kaaluvad laserprotseduuri, kuid kõhklevad. Ta julgustab kõiki hirmudest üle saama, sest protseduur on kiire, valutu ja võib elu põhjalikult muuta. “See on nii lihtne. Operatsioon kestab vaid mõned minutid, ja valu pole üldse ning tulemus on parem, kui oodata oskasin,” rõhutab ta.