Maria Magdaleena kirjutab: Laserid? Minu silmades? Ei, aitäh!
Mina olen Maria Magdaleena, esimene külalisblogija KSA ajaloos. Silmanägemine on mul geneetiliselt võrdlemisi hädine ja copywriterina veedan suure osa oma elust arvutiekraani vahtides. Lisaks sellele olen väikestviisi nutisõltlasena liigagi tihti naelutatud telefoniekraani külge. Lühidalt öeldes—minu silmad on saanud kõvasti vett ja vilet näha. Eluaegse prillikandjana ei kujutanud ma end kunagi ette silmade laserprotseduuri tegijana, kuid aasta tagasi tegin selle KSAs siiski ära. Kuidas ma lõpuks läbi hirmude ja ettekäänete selleni jõudsin ja kuidas see kõik kulges, seda saate lugeda siitsamast blogist järgmiste nädalate jooksul.
Kui hakkasin selle blogipostituste seeria jaoks faktikontrolli tegema, küsisin oma ema käest, mis vanuses ja millistel asjaoludel selgus, et mul on prille vaja. Ema ei mäletanud. Ei saa talle seda ka ette heita — meie pere neljast lapsest olid kolm juba varakult kehvakeste silmadega; kes neid kõiki ikka nii täpselt mäletab.
Enda ajaarvamise järgi kahtlustan, et sain esimesed prillid kolmandas klassis. Aastate jooksul läksid miinused järk-järgult üha suuremaks ja korjasid kuskilt tee pealt ka astigmatismi kaasa, kuni lõpuks kolmekümnendate eluaastate alguses kuhugi -5 juurde pidama jäid.
Mina teismelisena pargis, prillid mõistagi alati ninal.
Kiidulaul prillidega elule (ehk miks ma pikalt keeldusin laserprotseduuri isegi kaalumast)
Selleks ajaks, kui minuni jõudis teadmine, et laserprotseduuriga oleks võimalik silmad selgeks saada, olin prillidega nii harjunud, et need olid justkui loomulik osa minust. Ärgates prillide öökapilt haaramine oli juba nii käe sees, et selle peale ei pidanud ma kunagi teadlikult mõtlema. Kui oled 20 aastat ühte liigutust harjutanud, siis pole ka ime, et see muutub täiesti instinktiivseks.
Kuigi mind kooliajal mingil määral prillide pärast narriti (ma õnneks ei mäleta, et see oleks mind väga haavanud), olin üldiselt ääretult rahulolev prillikandja. Ainult siis, kui oli vaja vahelduseks ennast üles lüüa, panin silma kontaktläätsed, mida mu silmad lühiajaliselt tolereerisid, aga väga ei armastanud.
Tüüpiline copywriteri igapäev.
Pöördepunkt, mis viis laseroperatsiooni kaalumiseni
Kuigi elu oli ilus, ei olnud mu suhe prillidega siiski üdini harmooniline, sest isegi mina pidin tunnistama, et kõike nendega tõesti teha ei saanud. Armastan ujumist, aga iga kord basseini serval või merelainetes kissitades kirusin oma kasutuid silmi. Mäletan, kuidas kord kaunil suveõhtul sukeldusin uljalt Tallinna lahte nii, et lained mu kontaktläätsed hetkega silmast uhusid. Saunalaval, kuhu ei tundunud mõistlik ega mugav minna ei prillide ega läätsedega, pidin olema eriti ettevaatlik, et mitte kogemata kerisele või teistele saunatajatele sülle istuda.
2019. aasta kandis hakkasin ka aktiivselt jõusaalis käima. Prillidega oli see tüütu (need kippusid uduseks minema, nagu ka näiteks Covid-19 ajal maski kandes) ja läätsedega samamoodi (ajasid silmad kipitama), ilma nendeta aga sisuliselt võimatu. Päikeseprille kandsin ka ainult siis, kui viitsisin läätsed silma panna. Juhtus ka seda, et jäin hiljaks kontaktläätsede tellimisega ja kuna tarneaeg oli neil vähemalt kaks nädalat, pidin mõnikord leppima prillidega ka siis, kui läätsed oleksid mugavamad olnud.
Jonnakas nagu ma olen, olin esialgu siiski (!) veendunud, et laserprotseduur pole minu jaoks. See kõik tundus nii hirmus, sest laserid ei pidanuks minu arvates kuskil silma lähedalgi käima. Lisaks pidasin seda ka võrdlemisi kalliks—just arvestades sellega, kui rahul ma üldises plaanis eluga olin. Milleks maksta paartuhat eurot muudatuse eest, mis ei tundunud mulle hädavajalik ja paistis pigem veidi õudnegi? Ühekorraga maksmiseks tundus see mulle tol hetkel soolane hind ja järelmaksuga mulle lihtsalt ei meeldi asju osta.
Salaja unistasin küll sellest, kuidas teen hommikul silmad lahti ja lihtsalt näen. Milline uskumatu luksus! Milline uskumatu, kättesaamatu luksus!
Kõige raskem samm on ikka esimene
Viimased aastad oli silmaarst juba iga kontrolli lõpus vaikselt vihjanud, et oleks aeg minna silmakliinikusse ja kindlaks teha, kas oleksin sobiv kandidaat laseroperatsiooniks. Aga minu jaoks tundus isegi uuringu broneerimine kogu muu elu kõrvalt täiesti ületamatu takistus. Asjade kroonilise edasilükkajana oli mul tunduvalt lihtsam püsida oma harjumuspärases rütmis. Kandsin ilusti prille ja läätsesid edasi ning veensin ennast, et just nii tahtsingi elada (ja need viinamarjad olidki liiga hapud).
Kõik hakkas lõplikult käest ära minema siis, kui sõbrad ja kolleegid riburadapidi rõõmsasti laseri alla läksid. Muud ma sealt ei kuulnud, kui et “elu parim otsus” ja kui hea ikka on ilma prillideta elada. Nad kõik kinnitasid ka justkui ühest suust, et hirmsat ei olnud seal kohe mitte midagi. No pagan küll.
Kui ma siis veel kõigele lisaks avastasin, et mul on rahaliselt võimalik kogu protseduuri eest korraga maksta, said mul kahjuks ettekäänded lõplikult otsa. Niisiis olin viimaks leppinud sellega, et hakkan tõsiselt laserprotseduuri peale mõtlema ja oli aeg konsultatsioonile minna. Aga kuhu? Ennast tundes teadsin, et kui hakkan liiga põhjalikult erinevaid võimalusi analüüsima, jään jälle toppama ja ei saagi seda kunagi tehtud.
Kõige mõistlikum tundus seega usaldusväärsete sõprade käest soovitusi küsida. Nimi mis sealt kohe kõrva jäi, oli KSA. Sõbrad olid kõik rahul, kõigil olid silmad ilusti peas, nägemine terav ja mälestused meeldivad.
Esimene konsultatsioon kulges ülisujuvalt. Osutusin heaks kandidaadiks ja rohkem veenmist või otsustamist ma ei vajanudki—panin endale kirja aja Flow 2.0 protseduuriks. Laserid! Minu silmades!
Mis edasi sai, sellest juba järgmisel nädalal pikemalt.
KAS SOBID LASEROPERATSIOONIKS?
Võta 1-2 minutit, tee kiirtest ja saad teada! Kui vastus on positiivne, kutsume sind sobivusuuringule TASUTA.