Triinu Kree: elu on nüüd kordades rikkalikum!

Olen Viljandist pärit ja nüüd võimalusterohket pealinnaelu romantiseeriv 19-aastane neiu, näitlen ja käin abiks viiendat aastat kodu- ja välismaistes filmides-sarjades-seriaalides, aitan draamastuudiote juhendamisega, vahel kirjutan erinevatesse väljaannetesse artikleid, olen (lava)luuletaja, üldse igasugustes žanrides kirjutaja, hetkel dramaturg ühele lavastusele, töötan Muusika- ja Teatriakadeemias publikuteenindajana ning Reet Ausi stuudiopoes müügikonsultandina. Ning õpin Tallinna Tervishoiukõrgkoolis hambaraviassistendiks, mõlemad vanaemad on töötanud hambaravis. Armastan veripunast värvi, feminismi, kõrvitsasuppi, taskutega seelikuid ja elu lihtsate asjade imetlemist läbi lapselikult tänuliku vaatenurga. Nüüd aga asja juurde, sest räägin teile KSA külalisblogijana oma prillidest vabanemise kogemusest.

Prilliteekonna algus

Prillid sain ma 8-aastasena. Ma ei näinud koolis korralikult tahvlile ja pidin alatasa pinginaabriks olevale (siiani parimale) sõbrannale sosistama, et ma saaks tema pealt tahvlile kirjutatut vaadata. Kõige esimene kogemus ühes kodumaakonna silmakliinikus oli lapsena ehmatav, sest arst lausus pärast kontrolli: “Sa oled ju puha pime!”, siis oli miinuseks üks diopter. Koolis ei tihanud ma prille pähe panna, niiet ühes inglise keele tunnis viiples muhe vanem meesõpetaja, et ma prillid ette paneksin, kuni ta kükitas mu laua juurde ja ütles: “Prillid!”. Õngitsesin need kotist välja ja panin vastumeelselt pähe. Elus on olnud mul olnud vist viis eri prillipaari.

Sporti oli alati ebamugav teha, hüppenööriga hüpates põrkasid prillid mööda nina aina ettepoole, higistades hakkasid maha libisema, õuest tuppa tulles läksid uduseks, kondiväänamise trennis maha kägarasse kukkudes murdusid, tuli uued hankida. Ja varateismelisena ei mõjunud prillid niigi kehvale minapildile kuigi hästi – mind kiusati terve põhikooliaja, ehkki mitte prillide pärast.

Triinu 11-aastasena prillidega

Läätsed ei istunud

2022. aasta suvel lasin endale Tartus isaga kontaktläätsed teha, kuna olid tulemas suuremad, Estonia laevakatastroofist rääkiva rahvusvahelise seriaali võtted, ning ma olin tüdinud, et ajastuteostes ma prillideta midagi kunagi ei näinud; võttemeeskond on üleni mustas vormis ja võta sa siis kinni, kes on kes. Olen seetõttu õppinud inimesi ära tundma nende kõnnaku ja teatavate detailide järgi. Samuti jääb kaadris näha, et nägu pole prillideta lõdvestunud, automaatselt tekib silmade kissitamine, pole endal kah kuigi hea olla.

Kogemus läätsedega jäi paraku negatiivseks, sest nagu arst ütles, mul on ülitundlikud tavalisest tugevama refleksiga silmad ning läätsede silma panemine võttis vaatamata erinevate nippide proovimisele tunde. Lõpuks oli silm tulipunane ja hõõrumisest valus, ise samuti ärev ja närvis, sest aeg sundis tagant ning eduelamus jäi saamata. Pärast “Estoniat”, kus ma ka oma suurepärast meest kohtasin, ma pole enam läätsesid kättegi võtnud. Mul on kuiva silma sündroom ja seetõttu poeb tavaliselt päeva lõpus prille kandes silmadesse kipitav ja kraapiv tunne, mis tähendab, et peagi hakkab silm kontrollimatult torkivalt vett jooksma.

Kuiva silma sündroom

Ükskord seisin prillidega Soome seriaali võttel keset lava, saal oli publikut mängivaid taustanäitlejaid täis ja ma tundsin, et nüüd silm hakkas torkima. Pilgutasin silma kõvasti, ent tulemata vesi ei jäänud. Hõikasin saali ja meeskonna poole kohmetult seletuseks, et “allergiahoog” tuli, kas kellelgi oleks salvrätikut anda. Koomiliselt tuli koputus õlale hoopis mu selja tagant ja sain oma salvrätiku ning tegin terve ülejäänud päeva nägu, nagu midagi poleks juhtunud.

Ootamatu võimalus

Sel suvel nägin Instagramis sisulooja Bärbel Morose postitust KSA kiirtestist. Mõtlesin siis, et teen lihtsalt oma silmade seisukorraga tutvumiseks tasuta uuringu ära, rahalistel põhjustel olin kindel, et enne 2025. aasta kevadet ma opile isegi ei mõtle.

Taastumine kulges mul hästi, opipäeva õhtul olid silmad lihtsalt hellad, kõige hullem minu jaoks oli teine päev, siis olin ma nii paistes, et ei suutnud üle mõne sekundi silmi lahti hoida. Kolmandast päevast hakkasid silmad rahunema ning viiendal päeval oli olemine juba hea, kuuendal tegin oma esimese jalutuskäigu päikseprillidega. Olemine oli rõõmus ja rahul – käisin töövestlustel seitsmendal päeval operatsioonist. Silmad olid kergelt hellad, umbes nii, nagu nohu möödudes. Sügavustunnetusega tuli näiteks trepist astudes pisut harjuda, sest prillidest oli ammu veidi teine tunnetus sisse harjunud. Pärast nädalat toimetasin julgelt endistmoodi!

Foto: Gerli Mõttus

Uus maailm

Ma väga armastan, et ärkan hommikul üles ja kohe näen kõike! Jabur, aga imeline, et “nii normaalsed inimesed ärkavadki või?” (itsitab. toim) Ma enam ei näe ääretult lähedale nagu enne oppi, ma pean silmas ikka väga lähedale, näiteks oma kaenlaalustesse, aga see ei valmista muret. Näen oma aknast hoovis õõtsuvate puude lehti, bussiga sõites kaugel olevate reklaamtahvlite tekste. Autonumbreid. Teatris näen viimaks näitlejate nägusid ja näoilmeid korralikult.

Trenni on suurepärane teha, näolt higi pühkides ei pea prille ära võtma ja siis puhastama esmalt nägu ning prille eraldi. Olen samuti oma välimusega nüüd rohkem rahul. Ja värve, mida ma vahel igavusest näkku plätserdades eksperimenteerin, on nüüd lõpuks näha. Samuti näitlemised ja võtted jne. Olen hõlpsamini vormitav! (naerab. toim.) Samuti… imelik öelda, aga tunnen end prillideta kunstimaailmas üleüldiselt vastuvõetavamana – peangi silmas just näitlemisprojekte ja muud sellist. Milleks iganes on vaja kehastuda, see on nüüd võimalikum, ilma et peaksin oma nägemismeele ohverdama. Tahaks kunagi langevarjuhüppe teha. Mu esimene suudlus oli päeval, kui Kihnu Virve suri, ja miks ma ei peaks samuti julgema seda ikoonilist hüpet ära teha? Ja oma teist (mono?)lavastust tahaks hakata viie aasta jooksul kogunenud, selle eriala sõpradega tegema. Elu on nüüd kindlasti palju rohkem valla.