Kas oled märganud, et viimaste aastate uued autod ei piirdu enam pelgalt tee valgustamisega, vaid hoiavad pingsalt silma peal ka sinul endal? Roolisambasse peidetud infrapunasilm loeb sinu pilku, samal ajal kui kaitseraua taha peidetud termokaamera märkab pimedas metsa vahel kitsi ja jalakäijaid ammu enne seda, kui autotuled nendeni ulatuvad.
Väsimuse tunnemine rooli taga: kuidas uus tehnoloogia sind jälgib
Sügisene ja talvine sõit Eesti teedel on paljudele tuttav katsumus: kottpime maantee, vastutulijate pimestavad kaugtuled, kojamehi piinav laussadu ja lörtsine udu. Sellistes oludes on inimese silmad tohutu pinge all.
Kuid autotööstuses on toimumas vaikne revolutsioon. Kaasaegsed autod on saanud endale võimsad "tehisintellekti meeled", mis jagunevad kaheks: üks süsteem vaatab pingsalt salongi sisse juhi silmi, teine skaneerib teed läbi udu ja pimeduse.
Kuidas need süsteemid täpselt töötavad, miks nad sarnanevad hämmastavalt silmaarstide tipptehnoloogiaga ja miks on inimese enda silmad jätkuvalt auto kõige tähtsam turvaseade?
Salongikaamera, mis loeb sinu silmade salakeelt (DMS)
Vastavalt Euroopa Liidu rangetele ohutusnõuetele (GSR2) peavad kõik uued müüdavad autod olema varustatud juhi jälgimise süsteemiga (Driver Monitoring System ehk DMS).
See ei ole tavaline videokaamera, mis salvestab pilti või rikub sinu privaatsust. Roolisamba või tahavaatepeegli juurde on peidetud spetsiaalne infrapunakaamera ja nähtamatu infrapunavalgusti. Tänu sellele näeb süsteem juhi nägu selgelt ka kottpimedas öös või läbi tumedate päikeseprillide.
Kuid mida see kaamera tegelikult otsib?
PERCLOS (Percentage of Eyelid Closure). Tehisintellekt ei oota, kuni juht sügavalt magama jääb. Algoritm mõõdab millisekundite täpsusega, kui kaua on silmalaud suletud rohkem kui 80% ulatuses. Kui silmade sulgumise aeg hakkab tavalisest pikemaks venima, annab süsteem esimese hoiatussignaali.
Pilgu vektor ja mikrosakaadid. Inimese aju juhib silmi pidevate kiirete hüpetega (sakaadidega). Kui aju hakkab väsima, muutuvad silmade hüpped aeglasemaks, pilk "klaasistub" ja fikseerub ühte punkti. Süsteem arvutab sarvkesta peegelduse ja pupilli keskpunkti järgi täpse pilgu suuna 3D-ruumis.
Mikrouni ja peanoogutused. Kui juht vajub sekundi murdosaks mikrounne, katab auto kiirusel 90 km/h pimeduses tervelt 25 meetrit ilma ühegi inimese kontrollita! DMS tuvastab need mikrosekundilised uinakud, haigutuste sageduse ja rooli mikrolipsatused enne, kui auto teelt välja kaldub.
Silmaarstidele ja neuroloogidele on see põhimõte vägagi tuttav: silmaliigutused on aju väsimuse ja närvisüsteemi seisundi kõige vahetum peegel.
Termokaamerad ja sensorite liit: kuidas auto näeb läbi paksu udu ja paduvihma?
Samal ajal kui salongikaamera jälgib juhti, vaatavad auto välised "silmad" kaugele ette. Kuid tavalised optilised kaamerad, mida kasutatakse näiteks sõidurajahoidjates, satuvad laussajus ja udus täpselt samamoodi hätta nagu inimese silmad. Veepiisad õhus ja tuuleklaasil hajutavad valgust (optiline Mie-hajumine), tekitades valge pimestava seina.
Selle lahendamiseks kasutatakse uue põlvkonna sõidukites soojuskaameraid (LWIR ehk pikalaineline infrapuna) ja mitme sensori liitmist (sensor fusion):
Nad ei vaja valgust, vaid loevad soojust. Erinevalt inimsilmast, mis vajab objektilt tagasi peegelduvat valgust, püüab termokaamera esemete ja elusolendite poolt kiiratavat soojuskiirgust (lainepikkusel 8–14 mikromeetrit).
Udust ja lörtsist läbitungimine. Pikalaineline infrapunakiirgus läbib veepiisakesi ja udu oluliselt paremini kui nähtav valgus. Seetõttu suudab termokaamera märgata teepeenral kõndivat tumedates riietes jalakäijat või metsast välja astuvat põtra kuni 300 meetri kauguselt – ammu enne seda, kui tavaline auto kaugtuli nendeni jõuab.
Radar ja LiDAR toeks. Termokaamerat toetavad mikrolaineradarid ja laserimpulssidega töötav LiDAR. Kui optiline kaamera pimestub vastutulija tuledest, hoiab radar distantsi ja soojuskaamera tuvastab elusolendid.
Inimsilm vs. auto tehiskaamerad: kust jookseb piir?
Võrdlus inimese nägemise ja auto sensorite vahel on põnev.
Inimese silm on looduse geniaalne meistriteos. Meie võrkkest suudab sekundimurruga kohaneda kontrastidega ja aju suudab tõlgendada keerulisi liiklusohtlikke olukordi paremini kui ükski superarvuti. Kuid inimese silmal on ka kindlad füsioloogilised piirid:
Meie silm näeb vaid kitsast nähtava valguse riba (umbes 380–750 nanomeetrit). Me ei näe soojuskiirgust ega infrapunavalgust.
Pimedas pupill laieneb, mis toob esile kõik sarvkesta ja silmaläätse pisemadki optilised ebatäiused (astigmatism, valguse hajumine, "tähekujulised" valgusviirud laternate ümber).
Kui silmad on kuivad, väsinud või vajavad prille, langeb reaktsioonikiirus pimedal maanteel drastiliselt.
Auto andurid võivad olla suurepärased abimehed, kuid 90% otsustest ja vastutusest rooli taga lasub endiselt juhi enda silmadel. Kui juhi enda nägemine on udune või väsinud, ei suuda ka parimad juhiabisüsteemid ohte õigeaegselt ära hoida.
Kuidas tagada, et sinu enda "bioloogilised sensorid" oleksid tippvormis?
Täpselt samamoodi nagu kaasaegne auto vajab sensorite kalibreerimist ja puhastamist, vajavad ka inimese silmad regulaarset ja põhjalikku kontrolli. Paljud autojuhid ei teagi, et nende silmade väsimus ja öine ebakindlus roolis ei tulene mitte vanusest, vaid varjatud silmade kuivusest, väikesest korrigeerimata astigmatismist või võrkkesta ülekoormusest.
KSA Silmakeskuses uuritakse silmi samasuguse tipptehnoloogilise põhjalikkusega, nagu insenerid testivad autonoomseid sõidukeid. Meie põhjaliku Silmade Auditi käigus kasutatakse maailmatasemel OCT (optiline koherentstomograafia) tehnoloogiat, mis skaneerib võrkkesta ja sarvkesta mikroni täpsusega, avastades vähimadki ebatasasused ja koemuutused enne, kui need hakkavad nägemist segama.
Kui istud järgmine kord rooli, tea, et sinu auto tehnoloogia püüab anda parima. Kuid tee parim kingitus ka iseendale – kontrolli oma silmi, et sinu enda pilk oleks igas sügisvihmas, udus ja pimeduses kristallselge ning vaba!




