Glaukoom ja silmarõhk

Glaukoom on üks tõsisemaid ja salakavalamaid silmahaigusi maailmas ning Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel suuruselt teine pöördumatu pimeduse põhjus. Eestis põeb glaukoomi kümneid tuhandeid inimesi, kellest ligi pooled ei ole oma haigusest veel teadlikud. Mõiste glaukoom, rahvakeeli sageli ka roheline kae, ei tähista ühte ainsat haigust, vaid rühma progressiivseid silmahaigusi, mille käigus tekib nägemisnärvi kiudude järkjärguline ja pöördumatu kahjustus.

Kuna haiguse varajases staadiumis puudub igasugune valu, punetus või keskse nägemise udusus, kutsutakse glaukoomi meditsiinis põhjendatult nägemise vaikseks vargaks. Nägemiskadu algab perifeersest ehk külgmisest vaateväljast nii aeglaselt, et inimene kohandub sellega teadmatuses, kuni kahjustatud on juba suur osa nägemisnärvist.

Vaata videot

Mis on silmarõhk ja kuidas see nägemisnärvi kahjustab

Et mõista glaukoomi tekkemehhanismi, tuleb vaadelda silma kui vedelikuga täidetud kera. Silma eesmises osas ehk eeskambris ringleb pidevalt selge toitevedelik ehk vesivedelik. Seda vedelikku toodab ripskeha ning see voolab silmast välja läbi äravoolusüsteemi, mida nimetatakse trabekulaarvõrgustikuks ja mis asub sarvkesta ja vikerkesta vahelises eeskambri nurgas.

Terves silmas on vesivedeliku tootmine ja äravool tasakaalus, tagades stabiilse silmarõhu — normivahemik on üldjuhul 10–21 mmHg. Silmarõhk on vajalik selleks, et silmamuna säilitaks oma korrapärase kuju ja optilised omadused.

Kui aga äravoolusüsteem ummistub või kitseneb, ei pääse vesivedelik piisaval hulgal silmast välja. Vedelik koguneb silma sisse ja silmarõhk tõuseb. Kõrgenenud rõhk avaldab otsest mehaanilist survet silmapõhjas asuvale nägemisnärvi kettale ning häirib närvikiudude verevarustust.

Nägemisnärv koosneb umbes 1,2 miljonist peenest närvikiust, mis edastavad võrkkestalt saadud visuaalse info ajusse. Pidev kõrge rõhk või puudulik verevarustus tekitab närvikiudude järkjärgulist hääbumist ehk atroofiat. Kui närvikiud hävivad, on sellest tingitud nägemiskadu pöördumatu, sest närvikude ei taastu.

Vaata videot

Kõrge silmarõhk ei ole sama mis glaukoom

Ehkki kõrgenenud silmarõhk üle 21 mmHg on glaukoomi peamine riskitegur, ei ole silmarõhk ja glaukoom samatähenduslikud mõisted.

• Okulaarne hüpertensioon: kõrge rõhk ilma kahjustusetaInimesel võib olla silmarõhk näiteks 23–25 mmHg, kuid põhjalikud uuringud näitavad, et nägemisnärv ja vaateväli on kahjustamata. Selline seisund ei ole glaukoom, kuid vajab regulaarset jälgimist.
• Normaalrõhuga glaukoomLigi 20–30%-l glaukoomiga patsientidest on silmarõhk alati normaalsetes piirides, alla 21 mmHg. Sellisel juhul on nägemisnärv ülimalt tundlik või on selle mikrovereringe häiritud, näiteks madala vererõhu, mikrovaskulaarsete haiguste või vasospasmide tõttu. See tõestab, et glaukoomi diagnoosimiseks ei piisa pelgalt silmarõhu mõõtmisest.

Glaukoomi peamised tüübid

Kes kuuluvad riskirühma

Ehkki glaukoom võib tekkida igas vanuses, sealhulgas kaasasündinud glaukoom imikutel, suurendavad haiguse tekketõenäosust järgmised riskitegurid.

1. Vanus. Risk suureneb märgatavalt üle 40. eluaasta ning tõuseb hüppeliselt pärast 60. eluaastat.
2. Pärilikkus. Kui esimese astme sugulastel ehk vanematel, õdedel või vendadel on diagnoositud glaukoom, on haigestumisrisk 4–9 korda kõrgem.
3. Kõrge refraktsioonihäire. Tugev lühinägelikkus üle -6,0 D suurendab avatud nurgaga glaukoomi riski ning tugev kaugnägevus suurendab suletud nurgaga glaukoomi riski.
4. Õhuke sarvkest. Inimestel, kelle sarvkesta paksus on alla 520–530 mikroni, on kõrgem risk nägemisnärvi kahjustuse tekkeks.
5. Üldhaigused ja ravimid. Suhkurtõbi, kõrgvererõhutõbi, südame-veresoonkonna haigused ning pikaajaline glükokortikosteroidide, näiteks steroidtilkade või -tablettide kasutamine.

Vaata videot

Kui tahad enne vastuvõtule tulekut oma riski üle vaadata, võta ette glaukoomi test — vastus kohe, e-posti küsimata. Test ei pane diagnoosi; see ütleb, kas sinu puhul on mõõtmisega kiirustamiseks põhjust.

Kuidas glaukoomi diagnoositakse

Kuna varajane glaukoom ei anna sümptomeid, on ainus viis haiguse avastamiseks regulaarne ja kompleksne silmakontroll. Tänapäevases diagnoosimises kasutatakse nelja põhiuuringut, ja ükski neist ei asenda teisi.

• Tonomeetria ehk silmarõhu mõõtmineMõõdetakse silmarõhku kas kontaktivaba õhupahvakuga, iCare tonomeetriga või kuldstandardiks oleva Goldmanni aplanatsioonitonomeetriga.
• Pahhümeetria ehk sarvkesta paksuse mõõtmineSarvkesta paksus mõjutab otseselt tonomeetri näitu. Õhuke sarvkest näitab rõhku tegelikust madalamana, paks sarvkest aga kõrgemana. Ilma selle mõõtmiseta võib rõhunäit eksitada.
• Perimeetria ehk vaatevälja uuringKompuuterperimeetria kaardistab valgustundlikkust ja avastab varajased vaatevälja defektid ning pimealad, mida inimene ise veel ei märkagi.
• Nägemisnärvi OCTÜlitäpne 3D-skaneerimine, mis mõõdab nägemisnärvi ketta ja võrkkesta närvikiudude kihi ehk RNFL-i paksust mikroni täpsusega. OCT avastab närvikiudude kaotuse aastaid enne seda, kui see avaldub vaatevälja defektina.

Vaata videot

Ravi ja kontrolli all hoidmine

Glaukoomi tekitatud kahjustust ei saa tagasi pöörata, kuid haiguse kulgu on võimalik peatada või oluliselt aeglustada, langetades silmarõhu individuaalse sihtrõhuni.

1. Silmatilgad. Esimene valik. Kasutatakse tilku, mis kas vähendavad vesivedeliku tootmist, näiteks beetablokeerijad, või parandavad selle äravoolu, näiteks prostaglandiini analoogid. Tilku tuleb kasutada korrapäraselt iga päev — vahele jäänud tilk on vahele jäänud ravi.
2. Laserravi ehk SLT. Selektiivne laser-trabekuloplastika on valutu ambulatoorne laserprotseduur, mis stimuleerib eeskambri nurga rakke ja parandab vedeliku loomulikku äravoolu. SLT on kaasaegsetes suunistes saamas sageli esmavaliku raviks enne igapäevaste tilkade määramist.
3. Kirurgiline ravi. Kui tilgad ja laser ei anna piisavat tulemust, tehakse operatsioon, näiteks trabekulektoomia või mikroinvasiivne glaukoomikirurgia ehk MIGS, mis loob vesivedelikule uue äravoolutee.

Vaata videot

Mida KSA teeb ja kui tihti kontrolli vaja on

KSA Audit silmauuringul mõõdetakse alati silmarõhku ja sarvkesta paksust ning kaardistatakse sarvkesta ja silmapõhja struktuurid. Diagnoositud glaukoom on nägemise laserkorrektsiooni vastunäidustus, kuid just see uuring aitab varajasi glaukoomi ohumärke üldse leida.

Soovitus kontrolli sageduseks. Vanuses 18–39 aastat iga 2–3 aasta tagant. Vanuses 40–59 aastat iga 1–2 aasta tagant. Alates 60. eluaastast või glaukoomi riskirühmas iga aasta.

Uuringud teeme Tallinnas ja Tartus.

Lähedalt seotud teemad: katarakt ehk hallkae, lühinägelikkus ja kaugnägevus.