Rahvusvaheliselt tuntud endine sumomaadleja Kaido Höövelson ehk Baruto on harjunud vastase iga liigutust tähele panema. Kui nägemine hakkas hägustuma, muutus see aga järjest keerulisemaks. Pidev kissitamine ja vajadus küsida abiliselt, kes parasjagu areenil maadlevad, panid teda otsima püsivamat lahendust.
KSA Silmakeskuses tehtud Flow laserprotseduuri järel ootas teda peagi ees ootamatu proovikivi: juba nädal hiljem astus ta MMA ehk vabavõitluse ringi. Oma kogemust meenutades seostab Baruto toonast edu ka selgema nägemisega.
Nädal pärast laserprotseduuri MMA-ringis
Vahetult pärast laserprotseduuri sai Baruto kutse MMA-võistlusele. Kuna vabavõitluses osalemine oli tema suur unistus, otsustas ta võimalusest kinni haarata.
„Loomulikult ma muretsesin korraks oma silmade ja hiljutise laserprotseduuri pärast, aga mitte mingit probleemi ei olnud. Vastane ja kõik tema reaktsioonid olid superhästi näha. Ma usun, et tänu sellele ma neljast matšist kolm ka võitsin!“ meenutab ta.
Baruto lugu kirjeldab tema isiklikku kogemust. Kontaktspordi juurde naasmise aeg tuleb pärast laserprotseduuri alati oma kirurgiga kokku leppida, lähtudes silmade paranemisest ja spordiala vigastusohust.
Lõikevaba pinnapealse laserprotseduuri puhul ei moodustata sarvkesta lappi, mistõttu puuduvad lapiga seotud traumajärgsed tüsistused. Silmapind vajab siiski paranemiseks aega ning lõikevaba meetod ei kaitse silma spordivigastuste eest. pmc.ncbi.nlm.nih.gov
Hägune nägemine hakkas sportimist segama
Baruto läks 19-aastaselt Jaapanisse sumokarjääri tegema. Esialgu ei pööranud ta nägemisele kuigi palju tähelepanu. Tema pereliikmed nägid hästi ning ta ei osanud arvata, et temal võiks teisiti olla.
Ajapikku märkas ta aga muutust. Stardijoonel vastast tervitades ei näinud ta teda enam nii selgelt kui varem. Profisportlase jaoks, kes peab märkama vastase väikseimatki liigutust, oli see häiriv.
„Ma taipasin ka seda, et Jaapani pealinnas Tokyos elades pole vaja kaugele vaadata, sest kõik on nii lähedal. Inimesi on palju, maju samuti ja kõik on kogu aeg nina ees olemas. Vaateväli on lähedal,“ kirjeldab Baruto oma toonaseid tähelepanekuid.
Kui ta ei näinud enam selgelt tänava teise otsa, sai talle selgeks, et vajab prille.
Esimesed prillid valis ta silmi kontrollimata
Nägemiskontrolli asemel otsustas Baruto esialgu ise prillid osta. „Tüüpilise eesti mehena ei läinud ma mitte optometristi juurde ega lasknud silmi kontrollida, vaid ostsin endale ilusad disainprillid, millega nägin enam-vähem selgelt.“
Hiljem pöördus ta siiski arsti poole ja sai sobivad prillid. Halva nägemisega kaasnenud ebamugavused olid selleks ajaks mõjutanud nii tema sportlaskarjääri kui ka igapäevaelu. Kissitamisest oli saanud harjumus ning võistlusi jälgides pidi ta abiliselt küsima, kes parasjagu areenil on.
„Need olid esimesed asjad, mis viisid mind otsuseni, et ma tahaksin laserprotseduuri teha. Ma ei vaaginud seda otsust peaaegu üldse, pigem otsisin õiget kohta, kus protseduur teha. Tahtsin sellist kohta, mis oleks usaldusväärne ja kus käinud inimesed on rahul.“
Talle pakuti ka soodsamaid võimalusi välismaal, kuid valiku tegemisel oli tema jaoks määrav usaldus kliiniku vastu. „KSA vastas kõikidele minu soovidele!“ ütleb ta.
Üks unistusi oli ise autot juhtida
Lisaks sportimisele ajendas Barutot nägemisega tegelema soov saada juhiluba. Tema sõnul ei olnud tal sumokarjääri ajal lubatud autot juhtida ning sõitude eest hoolitses autojuht. Kaidole endale meeldib aga väga roolis olla.
Pärast profikarjääri lõppu soovis ta juhiloa teha ja tahtis, et nägemine oleks selleks võimalikult hea. „Teadsin, et nägemine on mul selleks hetkeks korras ja selle taha mu lubade tegemine ei jää,“ meenutab ta.
Selgem nägemine tõi rõõmu ka väikestest asjadest. Kaidole meeldivad numbrikombinatsioonid ning ta jälgib huviga ees sõitvate autode numbrimärke. Lühinägelikuna ei suutnud ta neid kaugemalt eristada.
„Mind tohutult häiris, et lühinägelikuna ma neid ei näinud! See oli ka minu kõige õnnelikum hetk – näha 50–80 meetri kaugusel oleva auto numbrimärki! Ma olin väga õnnelik.“
„Ma olen küll suur ja tugev, aga mul on omad hirmud“
Kuigi otsus laserprotseduurile minna sündis kindlalt, ei tähendanud see hirmu puudumist. „Ma olen küll suur ja tugev, aga mul on omad hirmud. Kartsin laseri alla minekut, kardan hambaarsti, süsti tegemist – sellised lapselikud asjad. Aga taastumist ma ei kartnud.“
Baruto sõnul kulges tema taastumine hästi. Ta sai kliinikust kaasa vajalikud juhised ning temaga võeti iga päev ühendust, et uurida, kuidas läheb. Juba kliinikust lahkudes tundus nägemine talle varasemast parem.
Tagasi vaadates peab ta laserprotseduuri enda jaoks elumuutvaks otsuseks, mis parandas nii tema kui ka lähedaste elukvaliteeti.
„Ma olen väga rahul!“ ütleb Baruto. „Kindlasti ei tasu protseduuri karta!“



