Kas teadsid, et inimese kehas on üksainus salajane aken, kust arstid saavad elavat kesknärvisüsteemi ja selle mikroskoopilisi veresooni vaadata ilma ainsatki lõiget või süsti tegemata? See aken ei asu mitte koljus, vaid otse meie silmades.
Kui me mõtleme silmakeskuse külastusele, meenuvad esimesena prilliretsept, kontaktläätsed või laserprotseduurid. Silmakontrolli minnes soovime teada, kui terav on meie pilk kaugele või lähedale.
Kuid meditsiiniteaduse viimaste aastate murrangulised avastused näitavad midagi märksa sügavamat: silmapõhi ehk võrkkest ei ole pelgalt kaamera lääts, vaid otsene ja elav aju pikendus.
Tänapäeval uurivad maailma juhtivad neuroloogid ja silmaarstid põnevat küsimust: kas tavapärane silmakontroll võiks tulevikus aidata märgata salakavalaid mäluhäireid ja Alzheimeri tõbe aastaid enne seda, kui esimene mälulünk üldse tekib?
Aju salajane saadik silmamunas
Kujuta ette: embrüonaalse arengu ajal voldib arenev aju endast välja kaks pisikest närvikoe pungakest, millest kujunevad meie silmad. Seetõttu koosneb võrkkest täpselt samasugustest närvirakkudest, mikroskoopilistest veresoontest ja immuuntugikudedest nagu peaaju.
Alzheimeri tõve puhul on seni suurimaks mureks olnud aeg. See haigus ei teki üleöö. Teadlased teavad nüüd kindlalt, et mikroskoopilised haigusprotsessid hakkavad ajurakke kahjustama enam kui 15 aastat enne seda, kui inimene hakkab unustama võtmeid, nimesid või koduteed.
Tänapäeval diagnoositakse haigus sageli alles siis, kui suur hulk ajurakke ja närviühendusi on pöördumatult hävinud.
Kuid kui võrkkest on aju anatoomiline "kaksikvend", kas siis samad mikroskoopilised jäljed tekivad ka silmas? Vastus on: jah.
Mis toimub silmapõhjas mikroskoobi all?
Hiljutised teadusuuringud, kus analüüsiti põhjalikult siit ilmast lahkunud patsientide silma- ja ajukudesid, näitasid arstiteadlastele üllatavalt selget pilti:
Valgukogumid ehk "prügi" silmapõhjas. Alzheimeri tõve kaks peamist kurjategijat on valgumolekulid nimega beeta-amüloid ja tau-valk. Need kleepuvad ajus kokku ja segavad närvirakkude omavahelist suhtlust. Teadlased avastasid, et samad amüloidnaastud kogunevad ka võrkkesta sisekihtidesse ja perifeeriasse juba siis, kui inimesel on alles kerge kognitiivne häire (MCI).
Närvirakkude kõhetumine. Paralleelselt valkude ladestumisega hakkavad võrkkesta ganglionrakud ja närvikiud aeglaselt õhenema.
Põletikukolled. Silmapõhjas aktiveeruvad immuunrakud (mikrogliia), peegeldades täpselt samasugust põletikulist kaskaadi, mis toimub ajukoores.
Kuna silmapõhi peegeldab nii vahetult aju seisundit, tekkis loogiline küsimus: kas me suudame seda näha elaval inimesel kiiresti, ohutult ja valutult?
Valguskiir, mis mõõdab rakke mikronite täpsusega: Mis on OCT?
Paljud KSA Silmakeskuse patsiendid teavad aparaati nimega OCT (optiline koherentstomograafia). See on uuring, kus istud mugavalt toolil, toetad lõua alusele, vaatad seadmes väikest tulukest ning aparaat teeb sekunditega sinu silmapõhjast ülitäpse ruumilise "skaneeringu".
OCT ei kiirga ohtlikku röntgenikiirgust ega vaja silma puudutamist. See kasutab ohutut valguslainet, et mõõta võrkkesta eri kihte mikroni ehk millimeetri tuhandikosa täpsusega. Inimese juuksekarv on umbes 70 mikronit paks, OCT mõõdab aga üksikuid mikroneid!
Teadlased analüüsivad nüüd tehisintellekti abil võrkkesta kindlaid sisekihte:
- RNFL (võrkkesta närvikiudude kiht)
- GCL (ganglionrakkude kiht)
- IPL (sisemine pleksiformne kiht)
Ühes massiivses rahvusvahelises uuringus, kus analüüsiti ligi 70 000 inimese terviseandmeid neljas suures kohordis (sealhulgas Suurbritannia biopangas), leiti selge seos: inimestel, kelle võrkkesta närvikihid olid märgatavalt õhemad, oli hilisemas elus mõõdetavalt suurem risk haigestuda dementsusse.
Silmapõhja mikroskoopiline hõrenemine andis märgu sellest, et aju närvivõrgustik kaotab tasapisi oma tihedust.
Kuidas silmauuring ja vereproov teevad tulevikus koostööd?
Seni on ajuhaiguste tuvastamine nõudnud kas väga kalleid ja radioaktiivseid PET-uuringuid (mis maksavad tuhandeid eurosid ja mille ootejärjekorrad on kuudepikkused) või ebamugavat seljaajuvedeliku võtmist nõelaga.
Viimastel aastatel on aga meditsiinis toimunud läbimurre vere biomarkerite alal. Teadlased oskavad verest mõõta ülitundlikke aju valke, näiteks p-tau217 ja põletikumarkerit GFAP.
Uusimad uuringud näitavad, et võrkkesta sisekihtide hõrenemine käib käsikäes just nende samade vere biomarkerite tõusuga. Kui veres hakkab tõusma põletikuline GFAP või kogunema ohtlik p-tau217, hakkavad silma sisekihid õhenema juba enne mälulünkade teket.
Tulevikus võib piisata lihtsast vereproovist ja kiirest silmauuringust, et saada varajane pilt inimese aju tervisest.
Kas silmaarst diagnoosib täna juba Alzheimerit?
Aus ja professionaalne vastus on, et täna veel mitte, aga see võib toimuda juba varem kui keegi oodata võib.
Võrkkesta kihtide hõrenemist võivad põhjustada ka tavalised silmahaigused (näiteks kõrge silmarõhk ehk glaukoom või suur lühinägelikkus). Seetõttu ei tähenda õhem kiht automaatselt ajuhaigust. Teadlased töötavad praegu välja täpseid mudeleid, mis oskaksid silma- ja ajuhaiguste mustreid kindlalt eristada.
Kuid suund on selge: silmakliinikutest on saamas tulevikumeditsiini esimesed vahipostid.
Kuidas saad oma silmade ja võrkkesta tervist kontrollida juba täna?
Ehkki teadus alles töötab spetsiifiliste ajuhaiguste sõeltestide kallal, on tipptasemel tehnoloogia silmade mikroskoopiliseks uurimiseks juba olemas ja igapäevases kasutuses.
KSA Silmakeskuses kuulub maailmatasemel OCT-uuring lahutamatu osana meie põhjaliku Silmade Auditi juurde. See uuring kestab vaid minuteid, on täiesti valutu ja kontaktivaba, kuid annab arstidele ülima täpsusega ülevaate sinu silmapõhja, närvikihtide ja sarvkesta mikroskoopilisest seisukorrast.
Regulaarne ja põhjalik silmakontroll ei taga mitte ainult selget nägemist ja teadmist, kas sobid nägemise laserprotseduuriks, vaid hoiab kindlat pilku peal ka sinu silmade sügavamal närvisüsteemi tervisel.
Hoolitse oma silmade eest – sest hoides oma silmi, hoiad sa ka oma meelt!




