Kujuta ette, et paned ette binokli, mille vasak toru näitab pilti kristallselgelt, parem aga läbi uduse klaasi või vastupidi. Täpselt sellises optilises maailmas elavad tuhanded inimesed, kelle silmadel on täiesti erinev prillitugevus. Meditsiinis kannab see keerulist nime – anisometroopia.
Kuid mis veelgi üllatavam: kui see esineb lapsel, ei pruugi ta sellest aastate jooksul poole sõnagagi märku anda.
Koolieelses eas või kooli alguses on vanemate jaoks tavaline kuulda laste kurta igasuguste asjade üle: king pigistab, supp on liiga soe või sõrm valutab. Kuid seda, et "üks minu silm näeb tegelikult uduselt", ei kuule lapsevanem peaaegu mitte kunagi.
Miks see nii on, mis juhtub meie ajus, kui silmad saadavad talle kahte täiesti erinevat pilti, ning miks tavalised prillid võivad sellisel juhul teha asja hoopis keerulisemaks? Vaatame lähemalt seda inimsilma ja aju põnevat koostööd.
Mis on anisometroopia ehk silmade "erinev tugevus"?
Tavalise nägemise korral on inimese mõlemad silmad enam-vähem sarnase murdumisjõuga: kui vajatakse miinusprille, on mõlemad silmad näiteks -2.0 dioptrit, või kui ollakse kergelt plussis, on mõlemad +1.5 dioptrit.
Anisometroopia (kreeka keeles an-iso-metron ehk "mittevõrdsed mõõdud") tähendab olukorda, kus kahe silma optiline ehitus erineb märgatavalt. Silmaarstide ja optometristide reegli järgi räägitakse anisometroopiast siis, kui silmade murdumisjõu erinevus on vähemalt 1 diopter, kuid kliinilises praktikas kohtab sageli 2, 4 või isegi 6 dioptrilisi erinevusi!
Variante on mitmesuguseid:
- Lihtne anisometroopia: Üks silm on täiesti normaalne (näeb 100% selgelt), samas kui teine silm vajab tugevat pluss- või miinusklaasi.
- Segatüüpi anisometroopia ehk antimetroofia: Üks silm on lühinägev (miinuses) ja teine hoopis kaugnägev (plussis).
- Ebavõrdne lühinägevus või kaugnägevus: Mõlemad silmad on miinuses või plussis, kuid üks neist on näiteks -1.0 ja teine -5.0 dioptrit.
Salakaval maskeering: Miks laps ise probleemi ei märka ega kurda?
See on lapsevanemate jaoks sageli kõige hämmastavam tõdemus. Kuidas saab laps elada 7-aastaseks nii, et tema üks silm näeb vaevu esimest rida nägemistabelil, ilma et keegi midagi kahtlustaks?
Põhjus peitub meie aju uskumatus kohanemisvõimes. Inimene vaatab maailma reeglina kahe silmaga korraga. Kui lapse üks silm näeb teravalt ja teine uduselt, teeb lapse aju automaatse ja geniaalse triki: ta võtab info vastu selgelt nägevalt silmalt ja ignoreerib udust pilti.
Lapse maailm tundub talle endale täiesti selge ja terav! Ta jookseb õues, püüab palli, laob legosid ja joonistab pilte. Kuna tal pole kunagi olnud teistsugust nägemiskogemust, ei tea ta, et kahe silmaga peaks nägema veelgi rikkalikumat ruumilist pilti.
Alles siis, kui lasteaias või koolieelses silmakontrollis kaetakse kinni lapse "hea silm", variseb maailm sekundiga kokku – laps avastab ehmunult, et ta ei näegi teisega peaaegu midagi.
Mis on "laisk silm" ehk amblüoopia ja miks aeg tiksub?
Kui anisometroopia jääb lapsepõlves avastamata ja ravimata, võib tekkida seisund, mida rahvasuus kutsutakse laisaks silmaks ja meditsiinis amblüoopiaks.
Oluline on mõista ühte põhimõttelist tõde: me ei näe mitte silmade, vaid ajuga. Silmad on nagu kaks videokaamerat, mis püüavad valgust, kuid pildi töötleb valmis aju kuklasagar ehk nägemiskeskus.
Kui laps sünnib, ei ole tema aju nägemiskeskus veel lõplikult välja arenenud. See areneb ja "õpib" nägema esimese 7–9 eluaasta jooksul tänu sellele, et silmadelt saabuvad ajule teravad ja selged valgussignaalid.
Kui ühest silmast saabub aastate vältel ainult hägune, fookusest väljas pilt, teeb aju karmi valiku. Et vältida pidevat segadust ja topeltpilti, lülitab aju udusest silmast tuleva kanali järk-järgult välja – seda nimetatakse kortikaalseks supressiooniks ehk pärssimiseks. Kuna aju seda silma ei kasuta, jäävad selle silma vastavad närviühendused ajus välja arenemata.
Kui inimene saab täiskasvanuks ja amblüoopia on välja kujunenud, ei aita enam parimadki prillid ega maailma kalleimad operatsioonid seda silma 100% nägema panna – silmamuna ise võib olla terve nagu prillikivi, kuid aju "tarkvara" ei oska sellelt silmalt signaali vastu võtta.
Just seetõttu on lapsepõlves tegutsemine kriitilise tähtsusega!
Optiline pusle: Mis on aniseikoonia ja miks prilliklaasid võivad tekitada peavalu?
Kui anisometroopia on avastatud, tundub esmane lahendus lihtne: kirjutame lapsele või täiskasvanule prillid, mille üks klaas on tavaline ja teine näiteks +4.0 või -4.0 dioptrit. Kuid siin astub mängu füüsika ja optika seadused ning tekib uus nähtus – aniseikoonia.
Mis on aniseikoonia? See on olukord, kus vasakule ja paremale võrkkestale tekkivad kujutised on erineva suurusega.
Tugev plussklaas toimib nagu suurendusklaas – see muudab pildi võrkkestal suuremaks. Tugev miinusklaas toimib nagu kaugele viiv lääts – see teeb pildi võrkkestal väiksemaks. Iga dioptriline vahe prilliklaaside vahel tekitab umbes 1–2% suuruse erinevuse kujutistes. Kui silmade vahe on näiteks 3 või 4 dioptrit, näeb üks silm eset ligikaudu 5–8% suuremalt kui teine.
Kujuta ette, et aju püüab kokku sulatada kahte pilti samast tassist, aga üks pilt on märgatavalt suurem kui teine! Aju satub segadusse. Tulemuseks on:
- Kiire silmade väsimus ja peavalud
- Ruumilise sügavustaju (stereonägemise) häired
- Raskematel juhtudel pildi hüplemine või topeltnägemine
Miks kontaktläätsed võivad olla parem päästerõngas?
Siin tuleb appi puhas optikateadus. Prilliklaas asub silma sarvkestast umbes 12–14 millimeetri kaugusel. See vahemaa võimendabki kujutise suurenemist või vähenemist.
Kontaktlääts asetatakse aga otse silma sarvkestale – silma optilisse sõlmpunkti. Kuna vahemaad läätse ja silma vahel pole, väheneb kujutiste suuruste erinevus võrkkestal peaaegu olematuks (tavaliselt alla 1%), mistõttu aju suudab kaks pilti vaevata üheks terviklikuks ruumiliseks maailmaks kokku sulatada.
Seetõttu on noorukitel ja täiskasvanutel suure dioptrite vahe puhul kontaktläätsed tihti kordades mugavamad ja optiliselt stabiilsemad kui prillid.
Rahustav sõnum: Täisväärtuslik elu ja lapsepõlve kuldne aken
Kui sinul või sinu lähedasel on ühes silmas nõrgem nägemine või amblüoopia, ei tasu meelt heita. Inimkeha ja aju on fenomenaalsed kohanejad.
Isegi kui üks silm ei saavuta maksimaalset teravust, elavad ühe juhtiva silmaga inimesed täiesti täisväärtuslikku, aktiivset ja edukat elu. Aju õpib kasutama nn monokulaarseid sügavustunnuseid – varjud, esemete suhteline liikumine ja perspektiiv võimaldavad autot juhtida, sporti teha, õppida ja töötada ilma igasuguste takistusteta.
Samas on laste puhul sõnum vankumatu: kuni lapse aju areneb (kuni 8–9 eluaastani), on meil käes kuldne aken. Kui anisometroopia avastatakse õigel ajal, määratakse korrektsioon ja vajadusel treenitakse nõrgemat silma (näiteks tugevama silma ajutise kinnikatmise ehk oklusioonraviga), on võimalik laisk silm "ärkvele äratada" ja kinkida lapsele eluks kaasa täiuslik kahe silma koostöö.
Kuidas hoida silmade tervisel kindlat pilku peal?
Kõige suurem oht anisometroopia ja teiste varjatud silmaprobleemide puhul on see, et need ei paista väljastpoolt vaadates kuidagi välja. Silmad võivad olla sirged, kirkad ja laps ei kurda midagi.
Seetõttu on regulaarne, kaasaegne ja professionaalne silmade kontroll asendamatu. Kontrolli oma ja oma pere silmi teadlikult – sest selge ja tasakaalus pilk on parim kingitus eluks!




