Kui vaadata Vincent van Goghi viimaste eluaastate tuntumaid maale, torkab üks värv silma üle kõige: kollane.
Päevalilled, lõõmavad nisuväljad, ere päike ja kuldsed tähed. Van Goghi loomingus sai kollasest midagi palju enamat kui lihtsalt üks toon teiste seas.
Kunstiajalooliselt on seda seostatud Lõuna-Prantsusmaa valguse, soojuse, lootuse ja kunstniku isikupärase väljenduslaadiga. Kuid aastakümneid on arstide ja teadlaste seas liikunud ka üks märksa intrigeerivam küsimus:
Kas Van Gogh võis maailma päriselt kollakamana näha?
Sõrmkübar ja Van Goghi kollase nägemise teooria
Üks tuntumaid meditsiinilisi hüpoteese Van Goghi värvikasutuse kohta on seotud digitaalisega.
Digitaalis on üldnimetus südameglükosiide sisaldavatele ravimitele, mida on ajalooliselt valmistatud muu hulgas harilikust sõrmkübarast (Digitalis purpurea). Tänapäeval tuntakse selle rühma ravimitest eelkõige digoksiini, mida kasutatakse teatud südamehaiguste ravis.
19.sajandil oli digitaalise kasutus aga märksa laiem ning seda prooviti ka haiguste puhul, mille raviks seda tänapäeval enam ei kasutata.
Van Goghi seos digitaalisega pärineb suuresti tema arstist dr Paul Gachet’st. Van Gogh maalis Gachet’d kahel kuulsal portreel ning maalidel on arsti kõrval kujutatud sõrmkübaraoksi. Sellest detailist on saanud üks peamisi põhjuseid, miks on oletatud, et Gachet võis Van Goghi digitaalisega ravida.
Kindlaid tõendeid selle kohta aga ei ole. Säilinud ei ole retsepti ega muud dokumenti, mis kinnitaks, et Van Gogh tegelikult digitalist tarvitas. Ka teaduskirjanduses käsitletakse seda eelkõige hüpoteesina.
Mis on ksantopsia?
Digitalise võimalik seos Van Goghi kunstiga muutub eriti huvitavaks selle võimalike kõrvaltoimete tõttu.
Liiga suur digitalise või digoksiini annus võib põhjustada mürgistuse, mille sümptomite hulka kuuluvad ka nägemishäired. Üks neist on ksantopsia ehk nägemishäire, mille puhul värvitaju muutub kollakamaks.
Teisisõnu võib maailm tunduda justkui läbi kollase filtri vaadatuna.
Digitaalis mõjutab organismis naatriumi ja kaaliumi transporti reguleerivat ensüümi Na⁺/K⁺-ATPaasi, mida leidub ka võrkkestas. Mürgistuse korral võib selle ensüümi pärssimine häirida võrkkesta normaalset signaalitöötlust ning mõjutada värvitaju.
Lisaks värvitaju muutustele võivad digoksiinimürgistusega kaasneda ähmane nägemine ja mitmesugused valgusnähtused. Just siit ongi sündinud intrigeeriv mõte: äkki ei olnud Van Goghi maalidel domineeriv kollane ainult loominguline valik, vaid peegeldas ka seda, kuidas ta maailma päriselt nägi?
Kas „Tähise öö“ valgusrõngad on meditsiiniline vihje?
Van Goghi maalid pakuvad sellele teooriale ahvatlevaid pidepunkte. Üks tuntumaid näiteid on 1889. aastal valminud „Tähine öö“, kus tähti ja kuud ümbritsevad suured heledad kollakad valgusringid.
Selliseid halosid ja muid valgusnähtusi võib esineda mitmesuguste nägemishäirete korral ning seetõttu on neid püütud seostada ka digitaalise võimaliku toimega. Probleem on aga selles, et kunstiteos ei ole silmauuring.
Van Gogh ei maalinud fotograafilise täpsusega seda, mida tema silmad nägid. Tema stiili iseloomustasid teadlikult võimendatud värvid, valgus, vormid ja liikumine. Seetõttu ei saa maalide põhjal järeldada, et kunstnikul oli konkreetne nägemishäire.
Sama ettevaatlik tuleb olla dr Gachet’ portreedel kujutatud sõrmkübara tõlgendamisel. See muudab teooria küll põnevaks, kuid ei tõesta, et Van Gogh ise digitalist tarvitas.
Miks digitaalise teooria ei pruugi paika pidada?
Teoorial on mitu olulist nõrkust.
Van Gogh kasutas kollast jõuliselt juba enne seda, kui ta sattus dr Gachet’ hoole alla. Gachet ravis teda vaid lühikest aega tema elu lõpus, samas kui kollase värvi tugev kasutamine oli Van Goghi loomingus olemas juba palju varem.
Lisaks oli Gachet arst, kes tundis digitaalise kasutamist ja annustamist ning kirjutas selle kohta ka teaduslikult. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et tema ravi oleks tingimata põhjustanud Van Goghil digitaalise mürgistuse.
Meditsiiniajakirjas Eye avaldatud käsitluses jõuavad autorid järeldusele, et kuigi ksantopsia hüpotees on põnev, räägivad mitmed asjaolud selle vastu ning Van Goghi kollase värvi eelistust on tõenäolisem seletada tema kunstilise väljenduslaadiga.
Aga absint?
Van Gogh jõi teadaolevalt ka absinti, mis on aidanud tema elu ümber tekkida veel ühel populaarsel legendil.
Absindi üks tuntumaid koostisosi on koirohust pärinev tuioon. 19. sajandil süüdistati seda ühendit hallutsinatsioonide, krampide ja niinimetatud absintismi põhjustamises.
Hiljem tehtud ajalooliste absindipudelite analüüsid on näidanud, et tuiooni sisaldus oli üldiselt märksa väiksem, kui varem arvati. Samuti ei ole veenvaid tõendeid selle kohta, et absint tekitaks tavapärasel tarvitamisel talle ainuomast hallutsinatoorset seisundit. Selle peamine terviserisk tulenes ennekõike väga suurest alkoholisisaldusest.
Seetõttu ei paku ka absint kuigi veenvat seletust Van Goghi kollasele värvipaletile.
Mida räägivad Van Goghi tervisekriisid?
Van Goghi elu viimastel aastatel esines tal ka raskeid vaimse tervise kriise. Van Goghi muuseumi andmetel näitavad tema kirjad ja raviarsti märkmed, et ühe sellise perioodi ajal püüdis ta end mürgitada, süües värvi ja juues tärpentini. See ei olnud aga katse „kollast värvi süües õnnelikumaks saada“, nagu internetis vahel väidetakse.
See episood annab aimu tema seisundi tõsidusest, kuid ei tõesta, et tärpentin või värvipigmendid oleksid põhjustanud kollase värvi domineerimist tema loomingus.
Kas Van Gogh nägi siis maailma kollasena?
Kõige ausam vastus on: me ei tea.
Digitaalis võib tõepoolest põhjustada kollakat värvitaju ning Van Goghi ja sõrmkübara vahel on olemas ajalooliselt põnev seos. Samas puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et Van Gogh ise digitalist tarvitas, ning kollane mängis tema loomingus olulist rolli juba enne dr Gachet’i ravi.
Võimalik, et meditsiin ei peagi Van Goghi kollast maailma lõpuni seletama. Kollane oli tema jaoks erakordselt väljendusrikas värv. See tähistas valgust, päikest, soojust ja emotsiooni ning võimaldas tal maalida maailma mitte sellisena, nagu fotoaparaat seda jäädvustaks, vaid sellisena, nagu tema seda tundis.
Ja võib-olla teeb just see tema loomingu nii põnevaks ka rohkem kui sada aastat hiljem.
Kas Van Gogh maalis maailma sellisena, nagu tema silmad seda nägid, või sellisena, nagu ta seda tundis? Seda saladust ei pruugi me kunagi lõpuni lahendada.
