Rahulik tee selgema nägemiseni: miks aeg, aju kohanemine ja madala doosiga silmatilgad võivad aidata ujuvate täppidega toime tulla
Kui istud silmakliinikus ja räägid arstile, kuidas sinu vaateväljas hõljuvad mustad täpid, niidikesed ja hägused kogumid igapäevaelu häirivad, võib olla pettumust valmistav kuulda: „Praegu ei ole ravi vaja. Jälgime olukorda.“
Murelikule patsiendile võivad sõnad „jälgimine“ ja „ootamine“ kõlada nii, nagu ei tehtaks probleemi lahendamiseks midagi. Sina tahad aga lahendust ja soovid, et häirivad varjud vaateväljast võimalikult kiiresti kaoksid.
Teadlik jälgimine võib olla parim lähenemine
Ujuvate täppide puhul ei tähenda konservatiivne lähenemine lihtsalt käed rüpes ootamist. Kui silmaarst on välistanud võrkkesta rebendi, irdumise või muu ravi vajava probleemi, võib jälgimine olla paljudel juhtudel kõige mõistlikum lähenemine.
Ujuvad täpid võivad aja jooksul muutuda vähem märgatavaks ning ka aju võib õppida neid järjest paremini eirama. Mõnel juhul uuritakse sümptomite leevendamiseks ka madala kontsentratsiooniga atropiinitilkade kasutamist.
Vaatame lähemalt, miks ujuvad täpid võivad aja jooksul vähem häirivaks muutuda ja millised võimalused on olemas siis, kui need igapäevaelu siiski oluliselt segavad.
Miks võivad ujuvad täpid aja jooksul vähem häirida?
Ujuvad täpid tekivad enamasti klaaskehas, mis on geelitaoline aine ja täidab suure osa silmamunast. Vanusega muutub klaaskeha järk-järgult vedelamaks ning selles olevad kollageenikiud võivad koonduda. Need struktuurid heidavad võrkkestale varje, mida tajumegi täppide, niitide, rõngaste või muude hõljuvate kujunditena.
Ujuvad täpid võivad muutuda eriti märgatavaks klaaskeha tagumise irdumise ehk PVD korral. See on seisund, mille puhul klaaskeha eraldub võrkkesta pinnast ning mis muutub vanusega üha tavalisemaks.
Aja jooksul võivad klaaskehas olevad hõljumid liikuda ning nende asend võrkkesta suhtes muutuda. Seetõttu võivad ka võrkkestale langevad varjud muutuda vähem teravaks või liikuda kesksest vaateväljast eemale.
Paljud inimesed märkavadki, et mõne kuu möödudes häirivad ujuvad täpid neid märksa vähem kui alguses. See ei tähenda tingimata, et täpid oleksid silmast täielikult kadunud. Sageli on muutunud nii nende asend kui ka see, kuidas aju neid tajub.
Neuroadaptatsioon: aju õpib visuaalset müra eirama
Lisaks silmas toimuvatele muutustele mängib olulist rolli aju võime kohaneda.
Meie aju töötleb igal hetkel tohutul hulgal visuaalset informatsiooni, kuid kõike sellest me teadlikult ei märka. Näiteks ei pööra me tavaliselt tähelepanu oma ninale, kuigi see asub pidevalt meie vaateväljas. Samamoodi õpib aju ebaolulist ja korduvat visuaalset infot tagaplaanile jätma.
Uute ujuvate täppide ilmumisel võib tähelepanu neile esialgu väga tugevalt kinnituda. Eriti häirivad on need sageli heledal taustal, näiteks valget seina, arvutiekraani või sinist taevast vaadates.
Aja jooksul võib aju nende olemasoluga kohaneda ning inimene hakkab neid vähem märkama. Seda kohanemisprotsessi nimetatakse neuroadaptatsiooniks.
Ujuvad täpid võivad seega olla silmas endiselt olemas, kuid nende mõju igapäevasele nägemiskogemusele võib märgatavalt väheneda.
Madala doosiga atropiinitilgad: üks uuritavatest võimalustest
Kui ujuvad täpid häirivad igapäevaelu märkimisväärselt, on ühe võimalusena uuritud ka väga madala kontsentratsiooniga atropiinitilkade kasutamist.
Atropiin laiendab pupilli. Väga madala, näiteks 0,01% kontsentratsiooni puhul on toime pupillile väiksem kui tavapäraste diagnostiliste atropiiniannuste korral.
Pupilli mõningane laienemine võib muuta klaaskehas olevate hõljumite tekitatud varjud võrkkestal vähem teravaks. Oluline on aga mõista, et atropiin ei eemalda ega „sulata“ ujuvaid täppe. Eesmärk on vähendada seda, kui selgelt inimene nende varje tajub.
Ühes ajakirjas Journal of Vitreoretinal Diseases avaldatud uuringus hinnati madala kontsentratsiooniga atropiini kasutamist sümptomaatiliste ujuvate täppide korral. 0,01% atropiini kasutanud osalejatest 59,1% hindas pärast ühenädalast kasutamist oma rahulolu kõrgeks.
Tulemust võib pidada paljulubavaks, kuid ühe väikese uuringu põhjal ei saa veel järeldada, et atropiin oleks ujuvate täppide tavapärane või kõigile sobiv ravi. Selle kasutamise sobivust ja võimalikke kõrvaltoimeid peab hindama silmaarst.
Millal ei tohiks lihtsalt oodata?
Kuigi ujuvad täpid on väga sageli seotud loomulike muutustega klaaskehas, võivad äkki tekkinud uued hõljumid mõnikord viidata võrkkesta rebendile või irdumisele.
Seetõttu vajavad kiiresti tekkinud uued ujuvad täpid silmaarsti hinnangut, eriti kui nendega kaasnevad:
- valgussähvatused;
- järsku tekkinud suur hulk uusi täppe;
- vari või „kardin“ vaateväljas;
- vaatevälja osa kadumine;
- nägemise järsk halvenemine.
Selliste sümptomite korral ei tasu oodata, kas probleem iseenesest möödub, vaid tuleb pöörduda kiiresti silmaarsti poole.
Ujuvate täppide puhul on mõnikord vähem tõesti rohkem
Ujuvate täppide puhul ei ole eesmärk alati neid füüsiliselt silmast eemaldada. Kui silmaarst on välistanud võrkkesta või muu silmahaiguse, võivad sümptomid aja jooksul iseenesest vähem häirivaks muutuda.
Sellele aitavad kaasa nii klaaskehas toimuvad muutused kui ka aju võime uue visuaalse infoga kohaneda. Mõnel patsiendil võib arst kaaluda sümptomite leevendamiseks ka teisi võimalusi, sealhulgas madala kontsentratsiooniga atropiinitilku.
Kõige olulisem on esmalt välja selgitada, miks ujuvad täpid tekkisid. Kui silmad on kontrollitud ja ohtlikud põhjused välistatud, võib aeg olla üks olulisemaid tegureid, mis aitab ujuvate täppidega harjuda ja neid igapäevaselt järjest vähem märgata.
